Sõprus-number ÜKS!,
esmaspäev, 11. jaanuar 2010.

Heii-heii!:)

Ma mõtlesin praegu selle, et.. olgu, Kärdi blogis on need mõtted üsna selgelt välja toodud ja ma pean ütlema, et mõtlen samuti..
Mind ärritab, kui loen inimese blogi ja see on iga päev.. alates esimesest postitusest üks ja see sama. Lihtsalt kõik on erinevate sõnadega igas blogis läbi leierdatud. Ja mis veel hullem.. see on lihtsalt hala. Või siis lihtsalt, et a'la "täna oli nii igav, tav, tsau..".. Sorry, aga keda kotib?
Ma arvan, et mul endalgi ja meil kõigil on olnud sellise sisuga postitusi küll, ja veel, ning ka selliseid mõttetuid. Kindlasti on. Aga mingi vahega. Ma ei tea, mis selleks vaheks on, aga midagi on.. midagi määravat, tänu millele ma enam mõne blogi loen ja mõne oma mitte. Sest seda lugeda on lihtsalt mõttetu. Ei paku pinget-mulle. See, kelle oma ei loe, viskan vahel lihtsalt pilgu peale.. aga ei, seis on ikka sama. Mille jaoks?
Kui keegi kirjutab oma kurbi mõtteid blogisse.. ok, see on ju armas, selletõttu ei mõtle: "ok, selle blogi ma ei viitsi lugeda".. aga kui see on hala.. iga päev üks ja sama.. siis camoon.. milleks üldse blogida?
Elu ju ei ole OMETIGI (ma loodan) niivõrd must-valge.. et asja saaks ainult nõnda näha.
Ok, võib-olla mõtleb keegi minu blogist samuti või lihtsalt.. teistel põhjuselt ei viitsi seda lugeda. Olgu, muidugi, kõigil on selleks õigus. Samamoodi võtsin mina oma õiguseks avaldada enda arvamust.

Mul on nii vastik. Tunne on vastik. Ei, mul ei valuta pea, kurk, käsi, jalg või muu minu kehaosa.. Sees on vastik. Mul ei keera ka seest, ega iivelda. Südamest on paha tunne. Ma pole ka südamehaige. Lihtsalt hirm on.
See on natuke (palju?) loll ja naiivne kartus.. ilmselt kohati idiootne!?
Aga.. ma olen siin. Teisel pool maakera, kaugel oma sõpradest. Seega on mul siin alati aega mõelda, selgusele jõuda, otsustada, unistada ja ka selgusetuks jääda.
Ma kuidagi kardan. Ma kardan, kuna aiman, et mu unistused ja lootused on paigutatud kõrgele.. natuke liiga kõrgele, kui vaja oleks.
Need unistused on seotud sõpradega. Siin jõuan ma oma sõpru vähem ja rohkem igatseda. Rääkida ja mitte rääkida. Näha kes-kes minu jaoks ja kes-mina kelle jaoks olen. Ning kui palju on/olen.
Aga teie, teie olete seal.. teie elate ikka oma tavapärase rutiini järgi, mõni mõtleb rohkem, mõni vähem lihtsalt, et üks sõber on kuskil kaugel. Teil on seal ikka sõbrad ümber, uued sõbrad, vanad sõbrad. Kes on sõbrad, kes on tuttavad, kes on lihtsalt silmakirjalikud matisd ja osad arvavad siiani naiivsena, et nad on NENDE "sõbrad" kuid saavad siiani noa hoope selga, otse kõige valusamasse kohta.
See on ju arusaadav (ma vähemalt loodan, et saate aru), et mina olen siin.. ja üksi, ning oma tavapärasest nõmedast rutiinist, mida ma tegelikult väga vihkan, väga kaugel. Seega mõtlen ka rohkem.
Kuna mul on aega ka igatseda, palju, siis mõtlengi, et tagasi tulles, on need kallid mulle veel kallimad ja veel lähedasemad, me veedame veel rohkem aega koos, kuna siin, üksi, saan aru, kui suur väärtus, vajalikkus ja tähendus on tegelikult SÕPRADEL. (Mariini blogi lugedes saate aru, miks see on suurelt kirjutatud, et mitte sinna ette kirjutada sõna "päris".. sest pole ju päris ja mängu sõpru.. reaalselt)
Ma ei tea, kas saate üldse aru, mida ma mõtlen ja milleni ma jõuda tahan. Kes saab, see saab.. Kuna ma ei oska seda isegi väljendada just nii, et jõuaksin lõpuks põhiasjani.
Lihtsalt kardangi, et mina mõtlen liiga palju, loodan, unistan.. aga tagasi tulles saan aru, et olen nüüd reaalsuses.. pole nii, et kõik on hoopis imelisem ja suurem. Lihtsalt on.. nagu tavaliselt.
Võib-olla ma kardangi seda tavalist. Ma ei taha enam seda tavalist. Ma tahan hoopis kõike teisiti, kui varem.. tahan õnnelikumini, rohkemana, kui varem, suuremana, kui varem.. VÄÄRTUSLIKUMANA!
Ja tõesti see hirm kummitab mind.

Viimasel ajal käivad mul iga päev peast läbi kõiksugu mälestused, kõiksugu tegelasteda. Ma ei suuda süveneda, ega magada.. kõik käib peast läbi. Armas tegelikult:).

Ühel päeval tundsin end veel õnnelikumana, kuna rääkisin teatud persoonidega.. Hea oli. Hea on, aga veelgi naiivsem olen. Selle koha pealt isegi naiivsuse ja labasuse piiril. Ei tea, südant ei saa ju sundida. Üritan ju peas mõelda mistahes halba.. Mõelda, kui sitt see aeg tegelikult oli, kui tallaalune ma olin, mis pole jus sugugi MINULIK. Aga nii oli.. aga süda.. süda räägib teist juttu.

49 päeva veel ja ma tulen. Kas siis paremasse või halvemasse, aga ma tulen. Aga eks aeg näitab.:)

Üks, mida kindlasti mainida tahan on see, et ma olen õnnelik selle reisi üle. Kasvõi juba selle tõttu, et saan 100% mõelda ja järeldustele jõuda, kui mitte kõiges, siis osaski. Seegi asi. Ja sõpruses ning sõprades olen ma seda juba teinud!:)

Sorry, ka minul tuli täna selline halav ja võib-olla mitte midagi ütlev ning seosetu jutt, aga ma ei oska, kuigi tahaksin end selgemini väljendada. Need on minu tunded, minu mõtted ja MINU blogi!

"Aeg muudab inimesi, aga ainult teatud-tarku inimesi. Osad jäävad, kes arvavad, et neile ei ole enam midagi lisada. Aga ajapikku nad hajuvad, maailmast..mõtetest..inimestest"
Kris,