Õige sõber on see, kes hoiab su käest , ent puudutab südant!,
reede, 6. november 2009.
Nojah, hommik siis teilegi.. Kell on alles 10 hommikul ja on laupäevane päev, ning mul pole targemat teha, kui istuda arvutis ja oma blogi kirjutada (noo ma vähemalt üritan seda..) No nii ma istun siin, joon kohvi, mis tuli ilmatumalt magus (õõõh, jälle) ja näksin mingeid juustu tükikesi, kuulan mingit masekat eesti mussi, aga noo mis seal salata, vahel on just nii hea..
Tegelikult ma ilmselt magaksin praegult, aga kuna eile õhtul kell 7 otsustasime me Mariiniga, et ma peaksin tema juurde ööseks minema, siis nii ma tegingi.. no jah, ega ma muidu ei istukski siin ja ei kirjutaks blogi, sest mul poleks sellest lähemat aimugi aga nagu alati, suutis Mariin mind taaskord millegagi nakatada:)! Kui eilsest õhtust veel rääkida, siis mul on siiani üsna segased mõtted sellest peas. Mariin pidi hommikul kella üheksase rongi peale minema (millest ta peaaegu mahagi jäi, missest, et ta ema tõi meid 10 minutait varem kohale:D) ja loomulikult ei läinud me magama varem, kui kell 3 öösel.. Ma maisin talle, et kohvi, õhtul, mulle- eiiiii! Aga noo persse see, muidugi ma jõin kohvi, mis oli imehea. Tegelikult kohvist ma küll rääkida ei tahtnud. Väga tore õhtu oli. Üle pika aja üks reede, kus ma olin korralik (tähendab ei laaberdand kusagi ringi) ja mul oli tõesti hea olla. Arutlesime umbes kolm tundi öösel kõige üle, mis puudutab sõpru, Lagedi inimesi ja seda, kes on tegelikult SÕBRAD! Mõlemad pool endastväljas, (kes nokkis närviliselt hommikumantli paelu, kellel hääl värises, teate ju küll..) rääkisime oma mõtetest ühsteise kohta, selgitades miks me mida teeme ja teinud oleme.. Palju asju said selgeks, ka üksteise kohta, mis on iseenesest positiivne. Nii kurb, kui se ka poleks tuleb välja tegelikult et maailm on silmakirjalikke inimesi täis (nagu me kõik) ja VÄGA vähe, üksikult üksikuid inimesi on, keda saab tõeliselt usaldada ja nii tohutult vähe on tõeliselt tõelisi sõpru.. ja, ei, just nimelt ei pea ma silmas neid tulevaid ja minevaid "sõpru, vaid just neid, kes olid on ja jäävad.. Mõnel hetkel mõtled küll, et neid on tohutult palju, aga eiiieiiieiiii, muidugi ei ole see nii.. Need ei ole tõelised, kurb, aga tõsi:)! Eriti kurb on see, et ükskõik, mis teemadel me ka ei rääkinud, viisid minul siis KÕIK teemad ühe ja sama inimeseni.. Alustades juttu voodi tegemisest, lõpetades tõesliste tunnetega, ikka lõpuks tuli välja üks ja sama nimi, aga noh, see selleks.. Hmm.. mingi emo teksti panin pragu maha..aga noh, nii meie õhtu ju möödus..
Olgu, muidugi oli häid asju kaa.. Hea oli näiteks see, et Mariin nakatas mind selle blogi värgiga, see, et ma sain hommikul jälle seda kohvi juua, see, et mariin pidi naerust püksi laskma, kuuldes minu sünnipäeva seiklustest (millest ma, vabandage väge, ei mäleta suurt midagi).. siis õhtul mõtlesime, et teeme väikse tiiru, et väheke tossata jalutasime mõisa juurest ringiga bussikasse, kust avastasime end ükshetk rääkimas ei kellesti muudest kui vaimudest:D -jaah, nii see läks..
Nüüd hommikul saatsin Mariini rongile, sai jälle väheke tossatud ja siis läksime mõlemad oma teed ja mina leian end jälle algusest tagasi, kus kirjutasin, et siin ma istun siin, kirjutan ja blablablaaa.. Heh, nüüd tuli silmi hõõrudes meelde, et suutsin eile oma viimase ripsmekivigi ära nokkida..
Ei, aga selge, nüüd ma lippan madisega poodi kaasa, missest, et ise näen välja, nagu padi oleks näkku kleebitud, aga see-selleks, varsti olengi tagasi. Poes käidud.. mm ma mõtlen hetkel, et õues on ikka tõsiselt sitt ilm. Tagasiteel pidasin ma maha pika monoloogi sellest, et mul on üks varvas jääs, või valus, aga ma ei jõusnudki selguseni, kumb see siis oligi.. Ma ei oskagi siia vist mitte midagi kirjutada, kuigi peas on tohutult palju mõtteid. Kahtlane, loen teiste blogisi, üsna hea on lugeda, ise kirjutades tundub see palju kahtlasem, nagu kedagi kotiks selle lugemine, mida ma teen vms, aga noo eks näeb, mis saab.. ilmselt mõtlevad seda alguses enamused. Ma olen mõelnud, et viimastel päevadel (tegelikult nädalatel) on olnud kahtlane tunne, nii palju käib iga päev mälestusi peast läbi.. Palju tuleb kuude tagustest "minevikust" meelde ma isegi ei tea, kas ma igatsen seda, mis oli, või mitte, aga kõik mälestused tiirlevad peas.. Näiteks hetkel meenutan seda, et mul oli suhteliselt igav ja siis samas igati kõige põnevam suvi läbi aastate.. Nii palju uut tuli, millest ma õppisin (või vähemalt oleksin pidanud õppima) palju, samas ma vihkan seda suve, aga tegelikult ei ole ma väga inimene, kes viitsiks kahetseda, niiet ma otsustasin, et see suvi oli heaheahea:)! Otsustusvõimeline-nagu näete. Madiselt kuulen ma seda vist iga päev, kui me hommikuti juttu ajame ja mina oma arvamust ja meelt iga 2 sekundi tagant totaalselt pööran ja muudan.
Oeh- keeruline. Täna on laupäev mm ja nii igav on, loodan, et õhtul toimub midagi põnevat ka (mida just tihti siinkandis ei juhu, aga no räägitakse ju, et kui teised ei tee, pead ise tegema). Eks paistab mida päev/õhtu toob;). Kuulan juba sajandat(tegelikult kolmandat) korda Tanel Padari & The Sun'i esituses laulu "Sind tänan kõige eest", see on lausa super! Eriti pragustes mõtetes. Tõsiselt hea laul.. Ma korraks seisma jäin sel teel, kus muidu käin, kuid sinust maha ma jäin. Sa kiireid samme sead, kaod silmapiirilt sa pea, see ei ole küll hea. Uskumatuna näib, et me teed lahku läind. ..lalalaalaaa, elakski nagu mälestustest või mälestustes.
Ok, nüüd pidin poweri põhja panema ja üle korteri "täiesti p*t*is" karjuma, sest mul on tõsiselt sitaauguni kuulamast seda, kuidas mu vanemad ühsteise peale karjuvad või tõmbevad. Ja veel kuulama, et issand kuidas 16 aastane Kristelikene küll niivisi ropendada tohiks eks..Nüüd ma istun ja power üürgab:D!
Hmm, isegi trennis ei saa käia, pole seda juba nädal aega teinud, tänu sellele, et maa on kivikõva ja kui ma seda eile üritasin, siis veendusin, et ei tee vist seda ka lähipäevil, kuna hobusega sõitmine andis sama efekti, nagu praguse ilmaga minna atoga, millel on suverehvid all kässriga kuhugi kurvi, tõepoolest, sarnasus oli märgatav ja ma loobusin trennist, niisiis see jäigi 10 minuti pikkuseks. Kahju. Ühesõnaga ma enam ei saa ise ka aru, mis pläma ma ajan, meeleolu pole ka vist väga vastav, et siia midagi hiilgavat ja rõõmsat kirjutada, niiet eks ma jätkan siis, kui kunagi midagi paremat pähe tuleb.. Hehee, nüüd tuli vapsjee romaan.
.
"In a room, full of people, you're always the first one I look for"
Jees, te veel kuulete minust;)
Kris,