Sa katunayan, pa rin ang napaka-sad .. walang tao na nakakaalam.,
kolmapäev, 25. november 2009.

Hommik.

Blogin siia pragult tegelikult tänu Kärdile, kes ei unusta mulle päevas vähemalt kaks korda mainida, et pliispliis ma ikka blogiksin.
Pole kaua kirjutanud, ma ei teagi miks.. Ilmselt siis pole mingi põrutavat siia kirjutada ja samas ei viitsi ka.
Viimased päevad on tegelikult suhteliselt halvad ja närvilised olnud, ilmselt ka seetõttu pole ma siia midagi kirjutanud. Muidugi on head ka ikka.

Näiteks Kärt. Mm.. ma poleks kunagi, ausalt, KUNAGI arvanud, et ma just Teda sel moel usaldama hakkan, nagu praegu on. Mul on nii hea meel selle üle, et sa mul olemas oled. Mina olen Sinul ka, alati-sa tead seda nagunii!;)
Ma ei saa seda isegi väljendada, kui palju sa oled mind viimasel ajal aidanud, või siis lihtsalt olemas olnud. Tuju tõstnud, kui mul on kurb meel, või lihtsalt segast peksnud, kui mina seda teen. Oipljää Kärtuss, riimi panin pragu. Ma arvan küll, et minust saab tuleviks räppar!
Mulle tuli pragu see meelde, kui loll sa ikka oled. Te kõik loete õigesti. Kärdu tegi mulle eile väääga ahvatleva ettepaneku. Enne kui ma ära lähen, hakkame me jooma ja teeme nii, et vaatame filmi "Kevade" ja iga kord kui öeldakse Arno või Teele, siis me joome ühe pitsi.
Väääga ahvatlev :D.
Meie igaöised sõnumid ja msni vestlused on ka nii armsad. Eriti see, et ma saan pool aega kärdilt möliseda. Võinoh, kas just möliseda, aga enamus aega kulub tal selle peale, et mind tagant utsitada, sest ma tahan mingit sõnumit saata, siis mõtleme kõigepealt tund aega seda teksti, ja siis ma jõun veel 100 korda ümber mõelda, et ma ei julge jne.. siis Kärt viskab jälle oma suurepäraseid lauseid. Lõpuks võtab meil see kõik kokku aega umbes 3 tundi, et lõpuks mingi sitane asi valmis teha.
Näiteks ütlesin ma Kärdile: " Tra, ma ei saa seda saata, ta arvab, et olen hale konn siis", siis ütles kärt: " Seljuhul lahedalt hale"..
Või siis: " Mida sa mängid sitakotti, kui sa seda pole"..
Ihiii, sa oled nii armas jobu mul.

Mmmm.. Mul on ikka veel tegelt nii kurb, et ma ei näe oma sõpru pool aastat. Tõsiselt. ma ei tea mida ma peale hakkan ilma Sandra, Kärdi, Mariini ja paljude teisteta:(!
Tõesti nagu. Mul ei olegi enam nädalavahetustel kellegagi Viljandis käia.. mmm, ma ei tahaaaaaa:(.
Ma arvan, et kõige rohkem ma selle mineku juures kardan, nii nõme kui see ka poleks, seda, et mis tagasi tulles saanud on. Ma olen nii loll:D! Ma kujutlen nagu ma läheks hoopis teisele planeedile. Ei, aga tõesti. Ma ei tea ju midagi, mis on toimunud ja saanud. HAAAAAH, ma ei oska seda isegi seletada. Ma kardan väga ära minna tegelikult. Ma arvan et kohale jõudes on simad paistes nagu ma ei tea mis asjad, Geir egmatab ära raudselt, et kes see tont on :D.

Hmm, nii palju on veel teha. Hobune on vaja ära viia, poodidesse minna.. Kõik-kõik-kõik. Okei, ma olen vist liiga närvis ja ekstaasis sellest mineku mõttest, niiet ma parem enam ei räägi sellest.

Aga tegelikult ma lähen nüüd enndast sättima, kuna pean kahesele rongile jooksma ja siis Sassuga kokku saama, niiet.. lugemiseni.

"Võit enese üle on suurim võit!"
Kris,