Issand, vahel võtavad asjad ikka totaalselt teistsuguse pöörde.. Vot seda ma poleks eluilmaski uskunud, siiani ei suuda uskuda.. Kuigi see pole isegi minu asi, ega puutu vähimalgi määral minusse.

Mõni on siiani sama lame ja loll, nagu alati. Aga noh, eks vahel tuleb ette jah, et inimest ei muuda aeg, õpetused ega MISKI. Mulle ei mahu pähe, kuidas keegi arvab, et raha on elus KÕIK. Ei ole kõik! Aga kõigi ajusoppi see ei jõua. Arvad, et raha eest saab õnne? Armastust? Sõpru? -olgu, arva.. võibolla tunnedki end nii, kuna sa arvad et sul ongi see olemas.. Aga ei.. vaata MÕISTUST ei saa rahagi osta (kahjuks) ja seda on on juba kaugele näha. Ühtki neist ei saa, kuigi mõni seda siiski uskuda ei suuda. Oeh, kahju lausa, kui inimene on nii kitsa silmaringiga ja enesekeskne.
Mul on hale lihtsalt sellistest.
Ja kuidas saab üldse olla nii debiilne, et ühel hetkel oled nii armas sõbranna, teisel hetkel räägid oma järgmisele "ohvrile" kui nõme see esimene ikka on ja muud sellist sitta. Kui sealt midagi tarka ei tule, ning ainult sitta pritsida oskad, oleks targem suu üldse kinni jätta. Usu mind, nii mõjud veel targemini;)!

Olgu, nagu Akegi.. tulin ka mina end siia lihtsalt välja elama, kes teavad, need teavad. Polegi postitus, mis kellegile ilmselt lugemishuvi pakuks, aga kuhugi oli vaja see maha prantsatada.

Teile kõigile kallid sinna!:))


"Sõprus on hinnaliseim väärtus rahata!"
Kris,

Heii-heii!:)

Ma mõtlesin praegu selle, et.. olgu, Kärdi blogis on need mõtted üsna selgelt välja toodud ja ma pean ütlema, et mõtlen samuti..
Mind ärritab, kui loen inimese blogi ja see on iga päev.. alates esimesest postitusest üks ja see sama. Lihtsalt kõik on erinevate sõnadega igas blogis läbi leierdatud. Ja mis veel hullem.. see on lihtsalt hala. Või siis lihtsalt, et a'la "täna oli nii igav, tav, tsau..".. Sorry, aga keda kotib?
Ma arvan, et mul endalgi ja meil kõigil on olnud sellise sisuga postitusi küll, ja veel, ning ka selliseid mõttetuid. Kindlasti on. Aga mingi vahega. Ma ei tea, mis selleks vaheks on, aga midagi on.. midagi määravat, tänu millele ma enam mõne blogi loen ja mõne oma mitte. Sest seda lugeda on lihtsalt mõttetu. Ei paku pinget-mulle. See, kelle oma ei loe, viskan vahel lihtsalt pilgu peale.. aga ei, seis on ikka sama. Mille jaoks?
Kui keegi kirjutab oma kurbi mõtteid blogisse.. ok, see on ju armas, selletõttu ei mõtle: "ok, selle blogi ma ei viitsi lugeda".. aga kui see on hala.. iga päev üks ja sama.. siis camoon.. milleks üldse blogida?
Elu ju ei ole OMETIGI (ma loodan) niivõrd must-valge.. et asja saaks ainult nõnda näha.
Ok, võib-olla mõtleb keegi minu blogist samuti või lihtsalt.. teistel põhjuselt ei viitsi seda lugeda. Olgu, muidugi, kõigil on selleks õigus. Samamoodi võtsin mina oma õiguseks avaldada enda arvamust.

Mul on nii vastik. Tunne on vastik. Ei, mul ei valuta pea, kurk, käsi, jalg või muu minu kehaosa.. Sees on vastik. Mul ei keera ka seest, ega iivelda. Südamest on paha tunne. Ma pole ka südamehaige. Lihtsalt hirm on.
See on natuke (palju?) loll ja naiivne kartus.. ilmselt kohati idiootne!?
Aga.. ma olen siin. Teisel pool maakera, kaugel oma sõpradest. Seega on mul siin alati aega mõelda, selgusele jõuda, otsustada, unistada ja ka selgusetuks jääda.
Ma kuidagi kardan. Ma kardan, kuna aiman, et mu unistused ja lootused on paigutatud kõrgele.. natuke liiga kõrgele, kui vaja oleks.
Need unistused on seotud sõpradega. Siin jõuan ma oma sõpru vähem ja rohkem igatseda. Rääkida ja mitte rääkida. Näha kes-kes minu jaoks ja kes-mina kelle jaoks olen. Ning kui palju on/olen.
Aga teie, teie olete seal.. teie elate ikka oma tavapärase rutiini järgi, mõni mõtleb rohkem, mõni vähem lihtsalt, et üks sõber on kuskil kaugel. Teil on seal ikka sõbrad ümber, uued sõbrad, vanad sõbrad. Kes on sõbrad, kes on tuttavad, kes on lihtsalt silmakirjalikud matisd ja osad arvavad siiani naiivsena, et nad on NENDE "sõbrad" kuid saavad siiani noa hoope selga, otse kõige valusamasse kohta.
See on ju arusaadav (ma vähemalt loodan, et saate aru), et mina olen siin.. ja üksi, ning oma tavapärasest nõmedast rutiinist, mida ma tegelikult väga vihkan, väga kaugel. Seega mõtlen ka rohkem.
Kuna mul on aega ka igatseda, palju, siis mõtlengi, et tagasi tulles, on need kallid mulle veel kallimad ja veel lähedasemad, me veedame veel rohkem aega koos, kuna siin, üksi, saan aru, kui suur väärtus, vajalikkus ja tähendus on tegelikult SÕPRADEL. (Mariini blogi lugedes saate aru, miks see on suurelt kirjutatud, et mitte sinna ette kirjutada sõna "päris".. sest pole ju päris ja mängu sõpru.. reaalselt)
Ma ei tea, kas saate üldse aru, mida ma mõtlen ja milleni ma jõuda tahan. Kes saab, see saab.. Kuna ma ei oska seda isegi väljendada just nii, et jõuaksin lõpuks põhiasjani.
Lihtsalt kardangi, et mina mõtlen liiga palju, loodan, unistan.. aga tagasi tulles saan aru, et olen nüüd reaalsuses.. pole nii, et kõik on hoopis imelisem ja suurem. Lihtsalt on.. nagu tavaliselt.
Võib-olla ma kardangi seda tavalist. Ma ei taha enam seda tavalist. Ma tahan hoopis kõike teisiti, kui varem.. tahan õnnelikumini, rohkemana, kui varem, suuremana, kui varem.. VÄÄRTUSLIKUMANA!
Ja tõesti see hirm kummitab mind.

Viimasel ajal käivad mul iga päev peast läbi kõiksugu mälestused, kõiksugu tegelasteda. Ma ei suuda süveneda, ega magada.. kõik käib peast läbi. Armas tegelikult:).

Ühel päeval tundsin end veel õnnelikumana, kuna rääkisin teatud persoonidega.. Hea oli. Hea on, aga veelgi naiivsem olen. Selle koha pealt isegi naiivsuse ja labasuse piiril. Ei tea, südant ei saa ju sundida. Üritan ju peas mõelda mistahes halba.. Mõelda, kui sitt see aeg tegelikult oli, kui tallaalune ma olin, mis pole jus sugugi MINULIK. Aga nii oli.. aga süda.. süda räägib teist juttu.

49 päeva veel ja ma tulen. Kas siis paremasse või halvemasse, aga ma tulen. Aga eks aeg näitab.:)

Üks, mida kindlasti mainida tahan on see, et ma olen õnnelik selle reisi üle. Kasvõi juba selle tõttu, et saan 100% mõelda ja järeldustele jõuda, kui mitte kõiges, siis osaski. Seegi asi. Ja sõpruses ning sõprades olen ma seda juba teinud!:)

Sorry, ka minul tuli täna selline halav ja võib-olla mitte midagi ütlev ning seosetu jutt, aga ma ei oska, kuigi tahaksin end selgemini väljendada. Need on minu tunded, minu mõtted ja MINU blogi!

"Aeg muudab inimesi, aga ainult teatud-tarku inimesi. Osad jäävad, kes arvavad, et neile ei ole enam midagi lisada. Aga ajapikku nad hajuvad, maailmast..mõtetest..inimestest"
Kris,

Tere mu kallikesed!:)

Nüüd on küll üks kena aeg mööda läinud, mil ma viimati end siia vedasin. Ma pean ausalt tunnistama, et ma ilmselt poleks seda senini teinud, kui Ake ei oleks mulle eile msnis maininud, et ehk ma leiaksin oma blogi ka üle saja aasta üles. Tegelikult on määrav just see, et suure imestusega küsisin ma talt, et kas ta loeb mu blogi ja tema vastas selle peale napilt "alates esimesest postitusest".Ma ei taha ega hakkagi väitma, et ma muidu üldse siia sattunud poleks, kindlasti oleksin, sest aega on mul selleks rohkem kui küll, lihtsalt pole ma kindel, et see oleks juhtunud nüüd ja praegu. Ja loomulikult inspireeris mind seda kiiremini tegema teadmine, et Janar mulle puhtjuhuslikult mainis, et minu blogi on tal favorites, nii armas:)! Nimelt kui ennem oli blogi kirjutamine suhteliselt välistatud just seetõttu, et internetti sattusin ma vaid paar korda nädalas, kus saab vaid tund aega päevas internetis olla, ning justkui magustoit, parimal juhul kaks tundi. Seega see aeg kulus alati kas kellegi kirjade vastamisele, skräppide vastamisele, mida pole just vähe ja vahel ka niisama lobisemisile. Nüüd aga on meil kodus ka internet, vähemalt sel kuul, muidugi minu tungival soovil.

Kas te usute, või mitte, jätan ma teie endi teha, aga ma pean praegu päris tõsiselt pead vangutama, et siia midagi kirjutada, võib-olla on asi lihtsalt raskes postituse alustamises, nagu tavaliselt, ma ei teagi.. Uskumatu, ma olen teises maailma otsas, kirjutan oma sõprade tungival soovil blogi, olen siin kuu aega olnud ja mul ei ole justkui mitte midagi teile kirjutada või rääkida.
Olgu, kui aus olla, siis pole see nii uskumatu midagi, seda ilmselt minu jaoks. Uskumatu on hoopis see, mida ma järgmiseks tõdema pean, et see eelmine nii uskumatuna ei tunduks. Keeruline. Okei, asi on nii, et kui ma siin oma päevaplaani ette hakkaksin kirjutama, siis näeks see välja umbes selline: Esmaspäev: Ärkasin, läksin jõusaali, jõudsin koju ja vaatasime telekat. Teisipäev: sama.. Kolmapäev: sama.. Ja nii kuni tuleva esmaspäevani. Justkui preemia ja üks väga korda läinud päev on see, kui midagi teen. Kui käin kasvõi tunnikese oma päevast linnas.. Kus IGANES, peaasi et see poleks teine tuba, sest see poleks enam mingi preemia, kodu on juba nagu nuhtlus. Nüüd mõtlete kindlasti kõik, et issand jumal, sa oled AUSTRAALIAS, kus on kuumematel päevadel kuni 50 kraadi, kõvad šopingu kohad, rannad, hiigellained, helesinine ookean, kenad surfikutid ja mida kõike veel. Miks ma ometi enamus oma päevadest kodus passin? Kõik on õige, kui te nii mõtlete, mõtlen ise ka. See kõik ongi siin olemas. Lihtsalt mul on piisavalt vähe julgust, et võtta kätte ja minna kuhugile üksinda, sest teisi on liigutada peaaegu võimatu. Kõik on siin nii suur, see pole väike Eesti, nagu pole Melbourn võrreldav Tallinnaga. See viimane on selle kõrval nagu kirbusitt ja seda ilma igasuguse liialduseta. Elu on siin väga kallis. Enamus asjad on topelthinnaga, kui nüüd Eesti hindadega võrdlema hakata. Suitsetajatele võin näiteks mainida, et pakk suitsu on keskmiselt 120 krooni. Kast õlut 400 krooni. Pudel viina umbes sama.
Üleüldiselt riided.. ma ei tea, kas on väga oluliselt kallimad või ei, aga kuna muidu üleüldine muu elu on lihtsalt niivõrd kallis, siis pole mul see kuu raha nii suur, et päevad läbi šopata. Tavaliselt see raha, mis saan lähebki kohe ära, kuna lähen poodidesse, mida valdab praegu meeletud allahindlused. Siiski ei ole asjad VÄGA odavad. Aga üleüldiselt ei saa siin Eesti poodidega isegi võrrelda mitte. Siin on PALJU suurem valik kõike, alustades t-särkidega, lõpetades jalanõudsega, mida ma siin kõige enam armastan. Kinga poode on meeletult ja see valik alustades stiilsetest suve jalanõudest lõpetades veel stiilsemate 10'ne cm kontsade või elegantsete kleidi-peokingadega. Ma ei leiaks vist Eestis mitte ühestki poest nii kihvte rihmade, neetide ja muude lisanditega kõrgeid konsakingi.. näiteks. SIINKOHAL PEAN ÄRA MAINIMA, ET MARIIN, SEE OLEKS SINU PARADIIS. Ma tõesti üritan kõndida poodides justkui silmaklappidega, sest ma lihtsalt ei taha kohata neid jalanõusid seal suurte akende taga, mis on nii stiilsed ja kihvtid, et lausa ila hakkab tilkuma, aga paraku pool minu kuu rahast, niiet.. rohkem pole vaja öeldagi:(. Rannaga on ka nii, et kui ma tahan näha neid hiiglaslikke lained, mis on tõepoolest nagu filmis, kus tüübid surfavad ja lained on üle pea, siis jääb see siit 2 tunnise autosõidu kaugusele. Muidugi on ka lähemal rand, aga see pole selline, kus lained üle pea ulatuvad. Aga sel polegi tähtsust. Üksi ma sinna ikka kuidagi väga ei saa, autoga oleks kõige parem, aga enamus ajast on teised autoga tööl.

Teine asi on päike. Esiteks ärge hellitagegi lootust, et tagasi tulles näen välja neegriga võrreldav, sest siinne päike on HOOPIS teistsugune, kui kusagil Egiptuses, Türgis või mujal säärases kohas. Siin on nii, et päike on nii intensiivne, et alustuseks kui sa midagi teed ja veelenam päevitad, pead ennast kuhjaga päikesekreemi alla katma. Kohalikud käivad isegi pikkade varrukatega rannas, sest nahavähk on siin väga kerge tulema ja enamus kardavad seda rohkem, kui tuld. Teiseks ei saa üle kolme tunni isegi parimal juhul päikest võtta, sest see päike on siin lihtsalt liiga jõhker. Tohutult intensiivne. Lihtsalt ei tohi kauem võtta, kui sa just ei taha pärast ära põlemise valudes piinelda. Pruuniks saab siin ka vaid kreemi kasutades, kui mõtled, et mis, pled ära, pärast oledki pruun, siis siin on ppõhimõtteliselt nii, et sa põled ära, piinled ja lähed punasest valgeks tagasi. Geirgi on siin poolteist aastat elanud, ega näe välja mingi ilgelt pruun. Noh, pruun on ta ikka, pruunim kindlasti kui mina, või keegi teine, aga ma arvan, et kuskil Egiptuses oleks tulemus 3 korda tumedam. Ja kuna mina ei tegele siin ka just otseselt päikese võtmisega.. siis jah. Ma teeksin seda, hea meelega, iga päev, aga ligipääsust rannale ma juba rääkisin. Ma vahel lähen ikka parki või kuhugi mujale päevitama, aga üldiselt on seal liiga palav, kui tuult ei ole ja siis peale esimest tundi, kui sedagi, on kopp ees ja tulen tulema. Kõige parem on rannas, sest seal on tuul ja mõnus. Eks katsu olla 45 kraadise päikese all ilma ühegi tuuleiilita.. kohutav.
Kui ilmast veel rääkida, siis üldiselt on see siin vahelduv nagu.. ma ei teagi mis. Näiteks nagu 2009'da aasta viimasel päeval. Päeval oli nii kohutav, et varjusk ei saanud istuda, seega kolisime tuppa ümber, midagi 40-50 kraadi vahel oli kuumust ja tuult polnud ka üldse. Kell 10 hakkas paduvihma sadama, äikest lõi nii, et taevas oli valge. Nii kestis paar päeva. Nüüd on jälle palav. Vahel on nii, et pilvepoegagi pole näha ja kahe tunni pärast on taevas jumala pilves. Aga ma arvan, et aitab ilmast. Või tahate veel ilmast rääkida? Olgu.. Kaua Sina oled ilma olnud?

Tegelikult pole asi muidugi nii masendav, nagu ülevalt poolt lugedes tunduda võib. See ongi unistustemaa, nagu paljud seda endale nimetada lubavad. Kui ma kooli lõpetan ja juba täisealine olen, siis tahan kindlasti siia tagasi tulla. See on ausalt üks imeline koht. Lihtsalt praeguses valuses pole mul siin midagi teha. Töötada ei tohi, siin kontrollitakse seda suht rangelt.. Dokumenti küsitakse alati, kuskil klubides ja kohtades võid sa 30 ka välja näha, aga dokumendita ei saa kuhugi. Vot nii on lood.

Enamus Austraallased on ülesõõnud ja annavad poole elevandi mõõdu välja. Olgu, see oli liialdatud küll, aga kui ma ei eksi.. just tuli üks saade.. jah, Austraallased on isegi Ameeriklastest ülekaalulisusega eespool, ma küll ei mäleta täpselt, mis kohal, aga mõelge ise.. Ameerika.. ja siinne on veel hullem. Pilt on asjakohane just seetõttu, et enamus sõidavad nende pillidega siin isegi kaubanduskeskustes ringi, tänavatest rääkimata. Kindlasti pole kõigi põhjus üks, aga enamjaolt ikka ilmselt seetõttu, et paar sammu on ikka liiast ju astuda, ikka on parem minna kuhugi ja kõht rasvast tilkuvast rämpsust veelkord täis süüa. Õnneks pole kauge otsida, sest neid kohti on siin sama tihedalt kui valgusfoore, bussipeatusi või puudega inimesi linnatänavatel. -Ehk siis väga tihti. Bussipetustega on nii, et kui vahel Tallinnas võtab ohkama, kui mõnes kohas ütelda, et peab kahe bussipeatuse jagu kõndima, siis siin on ühest peatusest teiseni.. kuidas ma ütlen. Umbes nagu Lagedil keskusehoonest sillaotsa.. kui mitte vähem. Ja seda pärisausalt. Aga noh, ilmselt sedagi selletõttu, et kes kohalik ikka oma 50 lisakiloga jalutada viitsib, pigem sõita viimnegi bussiga maja ette, et uus võileib minna koju tegema. Valgusfooridega on sama. See töötab siin üleüldse ilma igasuguse süsteemita ja on autojuhtidele kindlasti väga ärritav. Ei jõua ühest läbigi sõita, kui tuleb teine, läheb punaseks ja sedaviisi edasi. Neid viimaseid kohtab ka väga tihti, aga see pole kindlasti jututeema, mil pikemal peatuda:)!

Pealkiri tuleneb ausalt öeldes kodusest seisukorrast. Ma elan siin ju Geiriga, kes on minu tädipoeg, tema Albaanlasest tüdrukuga, kes on viimased 10 aastat Austraalias eland ja kellel on kõvem elulugu, kõi mõnel 200 aastaga. Nimelt Põgenes ka tema Albaaniast siia oma perega sõjaajal, nagu enamustega läks. Ja Tõnuga, kes on ka mingi tüüp Eestist, Geiri sõber.
Vahel ma mõtlen, milleks on vaja enda elu nii keeruliseks ajada ja elada nii, nagu oleksid sa üks peategelane kõigile nähtud Mehhiko seriaalist. Aga noh, eks on nagu on ja igaüks teab ise, mis elu elab ja kuidas ta seda teeb. See pole teema, mida oma blogis lahata, ma usun:).

Katsun ikka võimalikult palju tegevust leida, rannas käia igal vabal hetkel, kui Nora tööl ei ole ja muud säärast. Täna näiteks käisime šoppamas ja mingit tatoo kohta otsimas, aga miski pole veel kindel, niiet ma veel sellest ka lähemalt ei räägiks. Peale mida läksin ma oma igapäevasesse jõusaali ja Nora tööle. Homme mõtlesime ka minna šoppama, sest tööle ta õnneks seekord ei lähe ja kui on ilus ilm, siis kindlasti ka randa peale seda. Niiet ilmselt on vähemalt homne midagi rutiinivaba:).

Siinsetest inimestest rääkides, siis ei suuda ma siiani ära imestada, kui piiritu on inimeste sõbralikkus. Päris ausalt. Siin tundub, et sel polegi piire, mis on väga tore. Kõik aitavad, kõik räägivad, suhtlevad vabalt. Näiteks ei pea kunagi kartma linnas, et kuidagi abi küsides hätta jääd, inimesed annavad abistamisesse sellise panuse, nagu neil endil oleks vaja kiiresti sinna kohta jõuda. On normaalne, kui jõusaalis (muidugi ka mujal, lihtsalt mina pole väga kuskil tänavatel uidanud) tuleb tädi ja hakkab juttu rääkima, niisama maast-ilmast. Kuni ma mainin, et mu inglise keel pole just väga hea, siis uurib ta põnevusega edasi, kust ma ikka pärit olen, alati küsitakse, kas mulle ikka meeldib siin ja räägitakse niisama tühja-tähja, seda kõike otseloomulikult sõbraliku naeratuse saatel. Tänaval pole midagi imestada, kui suvaline inimene sulle naeratab ja teretab. Kõik teretavad, naeratavad ja küsivad "kuidas läheb", sellele saab päevas ikka hulga vastata. Näiteks on täiesti normaalne, et kõik naabrid koju tulles juba kaugelt aknast lehvitavad, jälle muidugi naeratades. Ülevalt naabrid on meil 25 aastane naine ja tema mees. Nende sõbralikkust ma ei oska sõnastadagi. Maja ees katuse all on diivan ja toolid, kus keegi alatasa istub ja suitsetab, või lihtsalt istub, meie teeme seda tihti. Naaber tuleb ülevalt alla pitsa karbiga ja pakub loomulikult kõigile pitsat. Selleks ta tuligi. Ja igaksjuhuks küsib ikka veel paar korda üle, kui keegi eitavalt vastab. Mind kutsub ta tihti enda rõdule istuma ja lobisema, pool ajast kulub sellele, kuidas ta pakub mulle kõikvõimalikke asju, "kas sa süüa tahad?", "Kas sa tahad pastat?", "Kas sa tahad puuvilju, mul on õuna, banaani..jnejnejne?", "Aga jäätist?", "Oled ikka kindel?", "Oled ikka täiesti kindel?". Või lihtsalt tuleb alla ja pakub et tal on kodus puuvilju, ega ma juhuslikult ei taha. Super ju! Loomulikult pole tal midagi sellest, et tema on 25 ja mina 16. Räägime ikka kõike mis sülg suhu toob. Kui ma millestki aru ei saa, loomulikult ei luba ta mul Geirile otsa vaadata, ega abu küsida, vaid teeb senini selgeks, kuni ma aru saan. Iga kord kiidab jälle, kuidas mu inglise keel on ikka nii palju paremaks läinud. Nii positiivne õhkkond on väljaspool kodu, et see on lihtsalt ulmeline. Päriselt.Eestis ei näe mitte üheski nurgas vist sellist suhtumist. Võib unistada ainult, et nii sõbralik õhkkond valitseks kusagil tervikuna. Siin on just sellised pisiasjad väga tähtsad, mis muudam seda tervikuna tegelikult ikka tohutult palju, sellest olen ma ammu aru saanud. Need kõik pisikesed ja tihedad "Tere","Palun", "Aitäh", "Kuidas päev täna möödus?" on siin nii olulised ja muudavad kogu suhtlemist, suhtumist ja kõike lihtsalt meeletult palju. Tundub imelik, et paar 4-5 tähelist sõna on nii olulise tähtsusega ja panevad nii palju paika. See muudab tõesti kogu suhtlusviisi enda ümber. Kui aus olla, pole ma endasugust siin veel kohanud ja ilmselt ei saa see kohtamine ka lihtne olema. Kindlasti on selliseid siin ka, ega see mingi päris imedemaa, kus kõik justkui võlukepikese liigutades imeliseks ja ilusaks muutub pole, aga üldiselt sellist ülbitsemist, halvasti ütlemist, halvustamist ja "ära tegemist" kui sellist, on siin VÄGA raske kohata. Ja ma pean tunnistama, et elu ilma selleta on tunduvalt parem ja ilusam. Maailma hakkab hoopis teise pilgu läbi vaatama ja nägema. Inimesed on ilma sellise kahepalgelise labasuse ja õelutsemiseta palju õnnelikumad ja rahulolevamad. Ilmselgelt imetore!


Üks asi veel. Ma pean lihtsalt ära mainima Kärdi. Lennujaamas sosistas ta mulle pisaratega võideldes kõrva: "Ära mind ära unusta, ma kirjutan sulle iga päev." . Ja uskuge või ei, vähemalt kord nädalas saan ma temalt ikka ühe pika-pika kirja, mida ta iga päev on täiendanud ja mida on minul suur rõõm ja väga armas lugeda. Ja ära ei saaks ma sind kohe kuidagi unustada, kasvõi seetõttu, et sa end mulle väga tihti meelde tuletad, kuigi ka ilma selleta oleks see ilmselget võimatu. Nii olulist sõbrannat ei saa kunagi unustada. Isegi siin olles saan ma talle helistada ja ta kuulab mind ikka ära ja aitab, kuigi temal on alles varahommik, kui keegi talle juba helistab ja Kärt poolunes mingit kurtmist kuulama peab hakkama.
Muidugi suhtlen ma ka teistega, helistan Urrile, Laurile, harvemini olen rääkinud ka Mariini ja Tõnisega telefonis. Enamjaolt teistega ikka msnis.
Lauriga räägime nagu ikka.. niisama juttu. Aga Urri ja enda jututeemat ei anna isegi mitte lähemalt lahata. Temaga saab ikka kõik kuu aja klatšid tagantjärgi ja ette ära maha pandud. Ja lihtsalt naerdud nii, et kõhulihased on pärast haiged.
Üldiselt igatsen ma teid kõiki-kõiki VÄGA! 53 päeva pärast kohtume musid! Ja loomulikult sada musit teile sinna kaugele!
Ma ootan juba tagasi tulekut nii väga, et emaga igapäevastes kõnedes ainult sellest peaaegu räägingi. Isegi magama ei saa jääda rahulikult. Naljakas:D! Ema viskab ikka nalja, et äkki Geir viib mu kohe lennujaama ja istun järgmised kaks kuud seal, piletid näpus. Aga seda ma siiski veel ei tee.

Olgu, nüüd tuli mõneks minutiks teile lugemist küll. Loodan, et on huvitav. Ja sorry kirjavigade pärast, aga läbi ma seda lugeda küll ei viitsi. Kalli!

Kris,

Tere musud!

Kuna hetkel pole aega, et siia midagi vaga pikalt kirjutada, et mis teinud olen jne.. siis jah. Ma tulin siis karjutama vaid uhe asja parast! Kuna arge arvakegi, et olen unustand teie blogisi lugeda musukesed, siis lugesid K2rdi blogi..
Mul toesti tuli pisar silma selle peale. Just selle.. mis sa olid peale minu minekut kirjutanud. Tibu, ma ikka meenutan, mida sa mulle lennujaamas korva sosistasid. See oli maailma armsaim, siiani sa polegi veel kirjutanud>(, loodan, et ikka teed seda. Kirjuta mulle ikka musuke, kuidas sul l2heb ja koike muud, mis me kokku leppisime.
JA TEISED KOIK KA!!!!
Mu juba igatsen teid vaga VAGA palju!
Siin on tore, inimesed on toredad ja positiivsed, Nora on vaga tore tydruk! Mul laheb hasti, aga igatsus tuleb ikka peale!

Polnud just mingi eriline postitus, mida lugeda, kunagi, kui pikemalt aega on, kirjutan kindlasti lahemalt! Tsauki!

Teie Krissu!

Tere-tere kallikesed.

Napilt küll, aga ma siiski otsustasin täna veel blogida. Seda tänu Mariinile, kes minult seda palus.
Juba tunni aja pärast tassin ma kohvreid ning kotte autosse ja asun teele.. lennujaama poole.

Mul on hea meel, et reedel, kui pidu tegime olid kõik kõige tähtsamad kohal. Tõesti suured tänud teile ja tagasi tulles teeme veel hullemini!:) Muidugi peaksin ma vist vabandama ka, sest enamus pidu ma justkui ei mäletagi, aga see selleks. Ma vähemalt tean, et te olite kohal ja see on kõige tähtsam. Ja ERITI hea meel on mul selle üle, et Janar isegi oli kohal. See oli tõsiselt armas!
Mõndadega kohtun veel lennujaamas, kellega mitte, siis teage kullakesed, et ma hakkan teid VÄGA-VÄGA igatsema ja ma armastan teid kõiki sama palju. Eks te ise teate, kes end puudutatuna peaksid tundma.
Ma ei taha väga sentimentaalseks küll muutuda, aga jah, nii see on.

Ma loodan, et see on mulle suurepärane kogemus kogu eluks ja samas loodan, et see aeg läheb ikka ruttu, sest ma tahan ikka teiega koos olla.
Ma loodan, et mu silmad jäävad ikka pähe peale seda ära saatmist, sest peab tunnistama, et tõmbab ikka pisara silmanurka küll.

Te kõik olete mulle nii armsalt öelnud, näiteks hetkel pean ma silmas Kärti.. niiet mis seal imestada onju. Igal juhul katsun ma seal ikka blogida nii kuis vähegi võimalust on, et teid kursis hoida. Need, kellel on laua telefonid, neile saan ka helistada ja pikalt-pikalt vestelda, sest see on mul nimelt tasuta. Niiet loodan ajavahe tõttu leida ikka selle aja, kus mõnele ikka aeg-ajalt helistan ka. Teie ikka kirjutage mulle ka ja hoidke mind asjade ja Lagedi elguga kursis ka. Loodan muidugi, et mu "postkast" umbe ei lähe, sest tõesti iga päev mul pole võimalik arvutisse sattuda.

22 tundi lendamist, oijah.. ma ei taha sellele veel mõeldagi. Aga nüüd ma ilmselt lõpetangi teiega, sest mõned asjad on veel vaja ära teha. Mul on hea meel, et just nüüd said asjad korda, enne, kui läksin. Leidsin enda ellu uusi ja suurepäraseid sõpru, kes on muutunud mulle asendamatuks ja mul on TÕESTI hea meel selle üle.

I look forward to miss you very much .. However, so far .. meet a half years after the!

Teie Kris,

Tsaukii.

Lugesin nüüd teiste blogisi.. otsustasin ka selle pärast siia kirjutada, sest ma lihtsalt ei saa mainimata jätta, kui armas üllatus oli lugeda M'i blogi. Võttis pisara silma jah. Kallis:)! See oli tõesti super armas! Muidugi pean ma ka lisama, et leidsid ka pildi noo:D:D!

Teiseks on see, et Sina.. tead küll kes, tunned end kindlasti ära.. ära naera mu üle koguaaeeeeg:(! See oli jumalast tähtis info, kuidas sa võid selle üle naerda:D! Muidugi kahju, et meil kõik katki jäi.. Muide, ära mind maha löö, ma lihtsalt tahtsin märku anda, et lõpuks on pildid arvutis, et äääää kui näeme, siis annan, kuigi seal suurt midagi pole.

Midagi üleüldist polegi siia vist kirjutada. Neli päeva on jäänud. Ja ma pikemalt ei tahaks üldse peatudagi sel teemal..
Eilne päev oli kohutaaaaaav, loodan, et täna on parem. Igatahes pean ma varsti sättima hakkama, sest pean linna minema. Kõik-kõik asjad on veel ostmata ja puudu.
Siinkohal mainiks veel ära Triinu, kes on väga nunnu ja kallis, eelkõige tähtis! Sa tead ise kindlasti paremini, miks ma Sind siin ära mainin!

Ühesõnaga olge siis ikka sama armsad edasi, ma istun ja ootan siin, et päevad läheksid ja läheksid.

"Suured lubadused on odavad!"
Kris,

Tere kallikesed!:)

Pole siia ammu sattunud. Ei, asi polegi selles, et mul ei oleks aega, või mõnes muus säärases asjad. Ma isegi ei tea, miks ma kirjutanud pole, ometigi passin ma pool oma päevast arvutis, aga mul nagu justkui ei ole siia midagi kirjutada. Nagu on.. ja siis jälle ei ole ka. Ja muide, isegi selline pealkiri pole tühja.. lihtsalt kes teab, see teab:D!

Nädalavahetus möödus suht igavalt. Või noo, mitte väga. Reedel ei hoidnud me Madisega end taaskord tagasi. Päeval rumm ja coca.. mmmmmmm, kui heaa. Õhtul läksime välja mingi seltskonnaga. Passisime sillal. Mingi aja pärast Läksime Sandra juurde. Markuse ja Sandraga. Hiljem tuled Mart ja Bert sinna ja Markus läks minema.
Mingi passisime tühja ja pärast läksime Arno juurde. Jõime seal ja ajasime niisama mulli.
Öösel.. ee 3-4 ajal jõudsin koju ja läksin magama.

Uni oli pikk. Ärkasin 1 paiku. Ilgem joogijanu oli. Kutsusin Tarvi ja Madise 2 paiku poodi, nad tulidki. Ostsin jääteed ja mandariine. Neil seda tarvis polnud. Nad istusid juba 1 paiku Madise juures, vaatasid suusatamist ja jõid viina. Okei.. Tulime poest. Kutsusin Tarvi ja Madise enda poole, millest nad olid vist väga vaimustusest. Mainisin emale ka, et nad tulevad minu juurde.. viina jooma:D! Ema küpsetas üleval pitsat.
No nii nad siin all istusid ja viina jõidki. Vahepeal tuli isa koju.. oli arvutis, T ja M passisid temaga ja jõid viina. Siis pidin ma isaga talli minema, mingi pooleks tunniks. T ja M jäid mu emaga siia. Ema käis ja tõmbles siis, "äkki teil on ikka klaase vaja", "äkki tahate ikka süüa?" jne.. Lõpuks oli ta neile nii klaase kui ka süüa ja muud sada imet veel toonud. Mina ei tea midagi, mind ju polnud:D!
Okei, kui ma tallist tagasi olin, siis passisime veel siin, ja siis läksime Kärdi, Kultsi, Karli, Madise ja Tarviga linna. Ema ja isa läksid ka tädi juurde.
Linnas muidugi kõigepealt ei hoidnud rongis end sugugi tagasi, ja tegime seal igast haigeid asju ja nalju.. aga linna jõudes oli ikka kõige naljakam. Ülemistel on see mingi superstaari teema, kus saab laulda ja otseloomulikult pidi Madis sinna laulma minema. Noh lauliski oma laulu ära ja siis läksime jooke ostma. Ülejäänud ajast passisime niisama, sest rongini oli veel NIIIII kaua aega.
Tulime siis minu juurde jaaa passisime siin.. Madise, Mariini, Mammu, Tarvi, Hantsu ja Kärdiga. Jõime, mängisime aliast jne..
Mingi aeg rahvas kahanes. Ja me läksime ka õõ, 12 paiku vist välja.. A seal oli mõttetu. Passisime Tõnni, Mariini ja Urriga, sest osad läksid koju ja teised olid lihtsalt meile niiiiiiiiiiii head "sõbrad".
Siis läksime jälle minu juurde. Isa tuli koju. Helistasime Austraaliasse, rääkisin Geiriga juttu. Oioiii, tüüp räägib juba päris väikse aktsendiga ju. Siis läksime veel välja ja lõpuks mingi 3 paiku tulime Mariiniga minu juurde ära.

Hommikul oli 12 äratus pandud.. oii, oli-oli raske ärgataaaaaaaaaa.. Jubeee raske lausa.
Mariin läks ka koju ära ja mina üritasin end mingil moel korda teha. Läksin tädi sünnipäevale.

Täna olen niisama passinud, käisin isa ja Mariiniga Perilas, Rintsul külas. Polnud teda ka ammu näinud.
Üldiselt polegi rohkem midagi väga..
Väike tuhin hakkab reisist juba sisse ka tulema. Korraldan siin kerget koosistumist jne.. peaaegu 5 päeva veel jäänud. Oioii, ma ei taha veel väga mõeldagi.. Olen hakanud juba ka vähe positiivsemalt vaatama sellele reisile. Aga jaaaah..
Nägin täna Claudiat ja Helerit ka üle pika aja. Armaaas. Üldiselt muu seis ja enesetunne on ikka sama, nagu eelmine, üleeelmine ja ka üle-üleeelmine nädal. Aga ma arvan, et ma lõpetan tänaseks ja vabandan juba jälle ette ära kirjavigade pärast, sest ma tõesti ei viitsi seda juttu seal ülal läbi lugema hakata.

Head ööd!

"Õpi uskuma, kui ei tea!"
Kris,
"

Tere-tere. Teile siis teadmiseks. Olen Kristel, vanuseks on 16. Olen hullem kui teie (teised 16-aastased nagamanid) ja seda igas mõttes. Ära hellitatud plikake, sorry, läks nii. Pöörane, kergelt Little Miss "I-Want-It-All". Ja noh, kui uskuda enda sõpru - nii nad ütlevad: "nunn, kes ****b; joob; ropendab; karjub ja ülbitseb." Üks väga hea sõber pillas kord kuldsed sõnad, et kui ta peaks mind kahe sõnaga iseloomustama, siis ütleks ta: "Väike kuradike." Jah, tõsi ta on. Okei-okei, tegelikult pole asi nii hull. Ühelt poolt olen kuulnud ka enda kohta tsitaati: "Väike Päike." Niiet ärge kohe ära ehmuge! :) Ja kui ei ehmatanud, siis leiate mind msnist, millel on päris lahe aadress - cooltibi@hotmail.com. See you there! Kärt. Agnes. Kuldar. Mariin. archives november 2009 detsember 2009 jaanuar 2010 Layout by Blades.
Resources x o x.